Oh, see tänapäeva elu. Kõik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.
Hea oli blogis kapist välja tulla. Ei olnud üldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel küps… Nüüd on. Ja näe, blogimise tuju tuli ühes sellega ka jälle tagasi.
Blogi on blogi, siin jääb kõik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab õige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus :)
Aga mida näevad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks :) Igaüks talitab oma heaksarvamise järgi.
Esiteks kõik need ühised pildid. Mina ütlen ausalt, ei suutnud ühtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jätsin alles, need on ja jäävad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nähtavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ühel päeval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.
Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu süstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse järjekorda seadmine. Täiesti mõttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tõmmata.
Teine küsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist välja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte üles panna. Ja siis on need 300+ sõpra-tuttavat, kes kõik on viimased kümme aastat teadnud mind ühe mehe abikaasana… Ma ei võlgne neile muidugi mitte ühtegi seletust. Ma võin lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid üles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see võib ju lihtsalt küsida, kõik lähedased teavad juba nagunii.
Ometigi mõtlen, kas oleks äkki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et näe, lahutame :P Ei, ei ole vist ühtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.
Ühesõnaga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist välja tulnud :P Ehkki… Tahaks.
Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.
Aga teema on iseenesest põnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?