Ma panen küll meie väljaminekud jooksvalt kirja ja hoian igakuiselt rahalisel seisul nii palju silma peal, et jaguks kõigeks hädavajalikuks, aga põhjalikumaid ülevaateid kuludest ja tuludest teen ma ainult siis, kui tuju tuleb. Täna üle pika aja tuli, tegin ära augusti ja septembri kokkuvõtted. Ning kuna augustikuine automüük võimaldas meil lõpuks ometi aasta alguses tekkinud võlad ära likvideerida, oli põnev senist aastat analüüsida.
See on nii naljakas, kui kiirelt asjad muutuvad. Eelmise aasta septembris võtsime päris suures summas autolaenu, et osta Abikaasale buss, millega Norras tööl käia. Aasta lõpuks sai töö otsa, nii et uuest aastast oli meie ainsaks sissetulekuks minu poole koha palk. Jaanuaris elasime säästudest, veebruaris sai Abikaasa uue töö, veebruarist juunini sai võetud lähedastelt pea iga kuu laenu kokku veidi üle €2000, et ära elada, mais sain mina uue töö, augustis saime lõpuks auto maha müüdud ning septembri lõpuks oli kogu sealt saadud raha täiesti otsas.
Veidi üle kolmandiku võlgade maksmiseks, veidi alla kolmandiku uue auto ostuks ja sellega kaasnevaks (riigilõivud, kindlustus, remont), viimane kolmandik muuks vajalikuks – minu prillid ja poole aasta läätsevaru, juunis saadud telefon, mille eest nüüd lõpuks võimalik maksta oli, lõppastme koolitus ja dokumentide riigilõivud, tavalisest veidi vabamad kulutused riietele, jalatsitele, majapidamisele (uus triikraud), söögile ja väljas söömisele… Ning oligi kõik.
Pärast talvepuude ja ülejäänud oktoobri maksete raha kõrvale panemist jääb järgmiseks kolmeks nädalaks elamise raha ca €140. See on €47 nädalas söögiks ja kõigeks muuks, mis võib veel vajalikuks osutuda.
Mul lõppes hiljuti katseaeg ja sain pisukese palgatõusu, mis on sõltuvuses igakuisest müügist (ning on teatud piir, millest allapoole see ei rakendu, aga usun, et sellest piirist müüme ikka rohkem) – see katab umbes-täpselt lasteaia kohatasu tõusu ning septembris alanud laste jalgpallitrenni.
Lihtne matemaatika näitab, et edaspidi jääb meil igal kuul püsikuludest (laenud, kindlustused, maksud, lasteaed ja trenn) üle ca €400, mille eest peaks saama kaetud kõik muu vajalik – söök, majapidamis- ja hügieenitarbed, riided-jalatsid, kingitused, autokulud (õnneks kütuse eest reeglina ise maksma ei pea ja kindlustus on ka aastaks ette makstud) ning kõikvõimalikud eralõbud – reisimine, väljas käimine, raamatud…
Järgmise aasta kevadel lõppeb mu õppelaen, aga selle arvelt vabaneb igakuiselt vaid €25. Järgmise aasta sügisel mu palk loodetavasti jälle veidi tõuseb, aga olgem ausad, ka elamise kulud kasvavad kogu aeg. Ülejärgmise aasta sügisel lõppeb autolaen, siis peaks olukord teoreetiliselt paranema. Iseasi, kas selleks ajaks juba uut autot vaja pole – praegune sai valitud võimalikult odav ja samas lollikindel, aga vanade autodega ju kunagi ei tea – loodame, et peab seni ikka vastu. No ja võib muidugi alati loota, et Abikaasa leiab ehk mingil hetkel uue sama hea või parema töö, mis ei eelda isikliku auto olemasolu, siis võiks autost üldse loobuda.
Ja siis on veel kodu, mis ootab soojustamist, uusi aknaid, uut elektrisüsteemi ja kõigi ruumide põhjalikku remonti.
Oh jah.
Samas on meil veel kodulaenu maksta ainult kuus aastat. Selleks ajaks, kui mina olen 36, Abikaasa 39 ning lapsed on 4. ja 6. klassis, on meil päris oma laenuvaba kodu. Kui pole just vanematelt päritud kinnisvara, on see tänapäeva ühiskonnas vist päris hea saavutus?
Ma küll senimaani vahel mõtlen, kas oleks ehk pidanud laenu pikema aja peale võtma, et praegu kergem oleks, aga intressikulu oli pikema aja korral oluliselt suurem ja mulle tundub, et veidi väiksem laenumakse ei parandaks oluliselt meie elukvaliteeti ning praegu veidi rohkem pingutades on kasu lõppkokkuvõttes suurem.
Samas on Eestis küllalt peresid, kelle kuusissetulek on väiksem, kui see summa, mis meil laenust ja maksudest ÜLE jääb. Neil ei ole ehk laene, aga ka nemad peavad maksma makse, tegema remonti JA ostma süüa ning kõike muud vajalikku. Nii et oleks patt kurta.
Niisiis, €400 kuus. Sel aastal on kulunud söögile keskmiselt €345 kuus. €55 kõigeks muuks on natuke vähevõitu. Seega on esimene samm planeerida sööki mõistlikumalt ja loota, et tuleme kuidagi ots-otsaga kokku.
Aga ma pean tunnistama, et kohutavalt raske on kogu aeg kokku hoida. Nii kangesti tahaks ju vahel väljas söömas käia ja see on tegelikult kõige ebaolulisem asi, sest juba muid VAJALIKKE kulutusi on piisavalt. Seega ma eelistaks kuidagi tulude suurendamist. No natukenegi. Mingit regulaarset lisaotsa oleks vaja.
Igal juhul on olukord tunduvalt etem, kui aasta alguses – seni, kuni ei tule mõnd suuremat plaanivälist väljaminekut (neid aga kindlasti tuleb), elame põhimõtteliselt oma palkadest ära.
Kui saaks asja nii kaugele, et me päriselt elakski oma palkadest ära ja ehk hakkaks natuke ülegi jääma, siis võiks põhimõtteliselt kaaluda ka kodulaenu refinantseerimist (või kuidas iganes seda ei nimetata), et remonti teha. Või siis mitte. Eks elu näitab.
Seni mõtlen positiivselt, unistan suurelt ja mängin lolli järjekindlusega lotot. Kuidagi ju alati saab ning meil on isegi vedanud.