Kasutasin täiega võimalust kauem voodis mõnuleda ja tõusin alles peale kümmet. Jutustasime Poisiga, andsin talle süüa, siis istusin arvuti taha tööd tegema. Jube keeruline on töötada, kui iga viie minuti tagant käib üks väike hurmur küsimas: “Emme, kas said juba tööasjad valmis?” No ikka ju kallistad ja räägid paar sõna juttu ja nii see aeg kulub.
Lõpuks said tööasjad tõepoolest tehtud – siis koristasime koos, mängisime koos ja sõime koos. Abikaasal olid omad asjad ajada, nii et nemad jõudsid Plikaga koju alles peale kuut. Selleks ajaks olin ma Poisile juba jalavanni ära teinud ja kupatasin ta magama – lõunauni ununes, aga ilma selleta ning veidi haigena oli ta õhtuks täiesti soss.
Ülejäänud õhtu jutustasime Plika ja Abikaasaga, muuhulgas mängisime doominot ja planeerisime Plika sünnipäeva – esialgsed plaanid veekeskusesse minna läksid köha tõttu vett vedama. Teeme seekord õigel päeval – lasteaias tähistavad nagunii rühmaga, õhtul siis kodus, vaikselt ja pere ringis. Või noh, eks vaatab jooksvalt, äkki tahab mõni sõber ka nädalavahetusel läbi tulla.
Homme hommikupoolikuks viib Abikaasa Poisi oma ema hoida ja kui too üheks tööle läheb, tuleb Poissi hoidma Abikaasa vanaema, kuni Abikaasa ja Plika viie paiku koju jõuavad. Neljapäeva hommikul läheb Poiss minu ema juurde, kuni tema kolmeks tööle minema peab – kuna kaup tuleb aga juba homme ära, saan neljapäeval kenasti lühendatud tööpäeva teha. Ja ongi Poisi haigusnädal kaetud, elagu turvavõrgustik ja paindlik töö. Suurepärane! Lisaks on mul nii võimalus neljapäeval enne Plika tulekut talle sünnipäevakooki küpsetada.
Pühapäeval köögikappi koristades jäi näppu poolik mungubade pakk, viimati sai idandatud vast umbes aasta tagasi. Nüüd tundus jälle õige hetk – kohalik värske kraam on läbi, kurgist on taas saadaval vaid Luunja, suured tomatid maitsevad plastmassiselt ja kirsstomatid on hetkel igal pool räigelt kallid (€3 ja alla selle on hea kilohind, €3-4 vahel veel vastuvõetav, €4+ aga maksta ei raatsi). Lasin mungubadel ühe öö vees liguneda, kurnasin järgmisel hommikul ära ja panin pimedasse kappi, unustasin loputamise loomulikult ära, aga õnneks on see tõesti kõige lollikindlam idandamismaterjal üldse – kõik muu on mul hoolimata korrapärasest loputamisest hallitama läinud, mungubadega pole kunagi mingeid probleeme. Kuna meil on köögis väga soe, said need valmis juba järgmiseks hommikuks, ei pidanud mitut päeva ootama. Ja lapsed, kes aasta tagasi idandite peale pigem nina kirtsutasid, sõid neid nüüd kahe suupoolega ja kiitsid. Win!
Mõtlesin, et katsetan vahelduseks igaõhtust “kiirblogimist”. On küll veidi stiilis “sõin hommikust ja läksin tööle”, aga mul on praegu eesmärk igapäevaelu nautida ning mulle tundub, et sellised õhtused kiirkokkuvõtted aitavad kenasti päeva enda jaoks kokku võtta ja kõige eest tänulik olla.
Eks näis, kaua ma sellist vajadust tunnen, kõik sisetunde järgi. Olulisematel teemadel tahaks ju ka kirjutada, aga see nõuab rohkem süvenemist, aega, kannatust ja tuju – kõike nelja ühel ajal, seda noil päevil eriti tihti ei juhtu. Iga asi omal ajal…