Mul torkas täna pähe, et lubasin ju blogi kümnendaks sünnipäevaks kõik postitused avalikuks teha ning algusest peale pooliku kujunduse ka ära värskendada/täiendada. Sünnipäevani on aga ainult 2,5 kuud. Vaatasin kärmelt seisu üle – avalikustades iga päev 12 postitust, jõuan kenasti õigeks ajaks valmis. Täiesti tehtav!
Nüüd ma siis loen ja avalikustan. Jõudsin just postitusteni, mis kirjutatud vahetult enne Plika sündi suure kõhuga Londonist Eestisse kolides. Kõik need Londoni mälestused… Ja Tartu mälestused…
Kui palju ma olen nende kümne aastaga saavutanud! Kui tänulik ma olen kõigi nende kolimiste ja kogemuste eest!
London, mis on alatiseks mu südames ja minu teine kodu, mida ma jään alati igatsema. Kus ma kohtusin Abikaasaga ja kus ma loodan kunagi veel mõnda aega elada – ehk mitte päris Londonis, aga igal juhul UK-s.
Norra, kus ma sain tõeliselt aru, kui õige, hea, lihtne ja turvaline on meie elu koduses Pärnus, perekonna lähedal – OMA kodus, olgugi et remonti teha oleks vaja nii palju ja rahalaeva hetkel kuskilt ei paista.
Tartu, mis on endiselt mu lemmiklinn Eestis, kus elamist ma nii väga nautisin, kus sündis meie esimene laps, kust jäävad mälestustesse mitu armsat üürikodu, aga mida meenutades võib siiski praegu täie kindlusega tõdeda, et kodu on seal, kus on pere. Ja mida rohkem peret, seda mõnusam elu. Meie kodu on hetkel kahtlemata Pärnus.
Oma kodu oli unistus juba kümme aastat tagasi – see tundus toona nii kättesaamatu. Siiamaani imestan, kuidas meil õnnestus tänu mitmetele õnnelikele juhustele ja sihikindlale tööle see endale saada. Ainult tol hetkel oli võimalik nii palju säästa, et saime sissemaksu kokku (ehkki ka selle juures saime abi – jällegi perelt), ainult tol hetkel olime mõlemad panga jaoks laenukõlbulikud. Ja meil on nüüd kodu, mis ootab küll väga suuri summasid, et teha see unistuste koduks, aga ta on juba praegugi imearmas ning paneb mind tihti rõõmust õhkama.
Teine oluline teema nonde kümne aasta jooksul oli tööalane nõutus – mida ma tahan oma eluga peale hakata, millal kutsumus mulle puuga pähe lööb? Pärast ülikooli esimest korda täiskohaga tööle minnes nautisin fotopoes töötamist täiega, aga mingil hetkel see ammendas ennast ja teadsin, et on aeg edasi liikuda. Londonis sattusin kohvimaailma, mis oli väga köitev, kuid jällegi – vaid hobi, mitte kutsumusena. Siis sain tänu lastele viieks aastaks aja maha võtta ning nüüd avanes mulle kõige uskumatum võimalus teha tööd, kus saan kasutada kõiki neid kogemusi ja oskusi, mis ma omandasin fotopoes töötades ning mida ma seal täiega nautisin – aga seekord alal, mis on mulle kõik need viimased aastad olnud kõige südamelähedasem ehk ökovallas. Seekord vastutaval ametikohal, mis pakub piisavalt otsustamist ja vastutamist, piisavalt paindlikkust ning samas ka paremat palka. Tõsi, ma ei tööta hetkel päris täiskohaga ning ka palk on omasuguste seas pigem madalamas otsas, aga hei – ma jumaldan oma tööd! Ja ma olen täiesti kindel, et aja jooksul ennast tõestades kasvab ka palganumber. Okei, praegu on püsikulud suured ja seega peab hakkama saamiseks kõvasti kokku hoidma, aga me saame hakkama! Pärnu üldist palgataset arvestades ma kohe tõesti isegi ei mõtle kurtmisele. Mäletate, aasta alguses oli Abikaasa veel töötu ja mina töötasin poole kohaga? Nüüd me elame oma palkadest nutikalt majandades siiski ära ja mu töö on absoluutselt imeline!
Peresuhetes on mitmeid asju, mida ma soovin kõvasti paremaks muuta, aga isegi praegu on mul imeline perekond. Armastav abikaasa, võrratud lapsed. Lisaks ülalmainitud turvavõrgustik kõigi teiste lähedal elavate sugulaste näol.
Abikaasa unistab juba pikemat aega karjäärimuutusest ja ma usun, et kui ta selle tõeliselt eesmärgiks võtab, leiab ka tema endale töö, mida naudib sama palju, kui mina enda oma.
Ühesõnaga NII PALJU on kümne aastaga paremaks muutunud ja mul pole mingit kahtlustki, et läheb järgmise kümnega veel paremaks. Tuleb ainult elada positiivselt, olla tänulik, nautida hetke ja USKUDA, et see kõik juhtub. Neljakümneselt, usun ma, teeme me mõlemad tööd, mida armastame, oleme saavutanud oma suhtes selle harmoonia, mille nimel praegu töötame, oleme teinud kodus oma unistuste remondi ja saavutanud sellise rahalise stabiilsuse, kus jagub kõige vajaliku jaoks nii, et ei pea millegi arvelt kokku hoidma… Ja tõenäoliselt on meil ehk siis juba rohkem kui kaks last 
Ja kohe kindlasti naudime me neid kümmet aastat isegi rohkem, kui nautisime kümmet eelmist.
Täitsa poolkogemata said järgmise aastakümne plaanid paika. Huvitav, kas ma kirjutan aastal 2025 veel blogi, et saaksin siis tagasi vaadata ja võrrelda praguseid unistusi tulevase reaalsusega?
Aeg näitab. Elu on imeline