Söögiga on võõral maal alguses ikka raske – peab kohaliku toiduga harjuma. Enamik asju leiab ju samalaadsed igalt poolt, aga kust mida osta jne, muutus on ikkagi suur.
Hakkasin alles selle aasta alguses oste kirja panema – enne lihtsalt ei viitsinud. Need võõrkeelsed tšekid tundusid liiga tüütud 
Jaanuaris alustasin nii, et kirjutasin kõrvuti lahtritesse norra- ja eestikeelsed nimetused. Kuu ajaga on kõik põhiline selge, nii et nüüd loen juba tšekke nagu proff. Seega võtsin lõpuks ette ja panin tagantjärele kirja ka eelmiste kuude ostud – pakun, et vähemalt 95% tšekkidest olid kenasti alles. Toidu hindadest kirjutan põhjalikumalt mõni teine kord, praegu ei viitsi.
Analüüsisime oma rahalist seisu (nagu teate, tänu autole üsna halb) ja toitumisharjumusi ning leidsime, et tuleb otsustavalt asju muuta. No esiteks kokku hoida, hinnad on siin väga erinevad. Teiseks tervislikumalt toituda, mis ühtlasi ka mõneti kokkuhoiule kaasa aitab Mahedat joont katsume ikka edasi ajada, aga vaatame hetkel väga palju hindu ja kui hinnavahe on suur, siis ostame tavalist. No näiteks mahelihast üldse mitte ei unistagi. Õnneks on paljude asjade puhul hinnavahe nii väike, et mahe pole probleem – mõned asjad on jabural kombel isegi odavamad (näiteks tavaline hapukoor maksis 17.60 ja mahe 17.20 – sama firma, sama kogus).
Meil on juba pikka aega olnud kombeks osta võimalikult palju algaineid ja teha neist siis ise süüa – sel kombel on kindel, MIDA me täpselt sööme.
Üks asi, mille lõpuks ometi ette võtsin, on leiva küpsetamine. Leib-sai on siin kallid – leib ei maitse eriti hästi, sai on jälle ebatervislik. Oleme vahelduva eduga mõlemat söönud, pittasid kah. Aga juba laste pärast ei taha valget saia ja pittat tihti koju… Juba ammu mõtlesin, et pean ise leiba küpsetama hakkama, aga seni oli see vaid mõtteks jäänud – lubasin, et kohe-kohe küsin kuskilt foorumist, kas mõnel kohalikul eestlasel on juuretist jagada… Lõpuks ostsin rukkijahu (õnneks müüakse igas poes), segasin vee ja keefiriga, praegu käärib kenasti boileri peal (meie ainus stabiilne soojem koht – ühtki radikat ju pole ja vesipõrandaküte põrandaid soojaks ei tee). Tõenäoliselt läheb veidi aega, et see korralikult “käima” läheks, aga kui esimesed korrad ei kerki, saan taigna alati vormist välja võtta ja hoopis õhukesed krõbedad koorikleivad teha. Eks näis. Homme läheb esimene laar ahju 
No leiba olen varemgi küpsetanud, selles pole seega midagi uut, juuretise tegemine vaid. Teine asi, millega me täna hakkama saime, tundub aga hoopis suurem töövõit – MAJONEES.
Kuna head sinki ega vorsti pole me siit leidnud, aga võileibu tahaks vahel ikka süüa, oleme teinud rohkelt juustu-küüslauguvõiet. Tegime seda palju Eestiski, seal sõime koos singiga Nüüd siis niisama, vahel kurki vms peale. Riivitud juust, purustatud küüslauk ja majonees, maitsestamiseks soola-pipart. Imelihtne ja mõnus.
Majonees on siin ka üsna kallis, ostame peamiselt Hellmann’si. Oleme kohalikku varianti ka proovinud – veidike odavam, erilist hinnavahet pole, aga selle pakendid on nii ebamugavad, et läksime lõpuks ikka Hellmann’si peale tagasi. Majoneesist loobumine pole meile vastuvõetav ja selle koostis on pikalt pinnuks silmas olnud – sisaldab ju igasugu kräppi. Eestis proovisin korra ise teha, aga õli oli nii halb, et maitse käis räigelt üle ja uuesti ei jõudnudki proovida. No Eestis oli mingi puhtam variant, Lehtsala oma, kasutasime seda.
Eelmise aasta lõpus lugesin ühest blogist, kuidas selle autor tegi Nami-Nami video järgi majoneesi ja tundis ennast võlurina. Sellest ajast saadik oli mul kange himu järele proovida, kas minul tuleb ka nii lihtsalt välja (too esimene kord kasutasin mingit muud retsepti ja vahustasin vist tavalise mikseriga). Nüüd, positiivsete toitumisharjumuste muutmise rindel, muutus majoneesi isetegemine jälle aktuaalseks ning kui ma sellest juhtumisi Küllile rääkisin ja neilt saumikseri laenuks sain, oli asi otsustatud. Oli vaja vaid sinepit, mis põhjamaades võib sageli olla magus ja ebasobiv. Õnneks oli Nami-Nami retseptis mainitud Dijoni sinepit ja selle nime järgi saigi poest ära toodud.
Tegime seekord kõige odavama rafineeritud päevalilleõliga, mis kunagi ammu poest praadimiseks ostetud sai – ja TULIGI VÄLJA! Oligi tõesti nii lihtne – viskasime kõik koostisosad suvalises järjekorras ühte anumasse, mikserdasime veidi ja mõnus paks majonees oli valmis. Esimese hooga oli õli maitse ikka natuke liiga tuntav, aga lisasime veidi soola ja veel kaks teelusikatäit sinepit, lõpuks paar tera suhkrut ka… Väga hea sai – testisime koos Hellmann’siga ja meie oma oli parem – õigemini mina olin ainus, kes ei suutnud lemmikut valida, Abikaasa ja Külli ning tema mees valisid võitjaks meie oma.
Novot siis. Võidurõõm. Nüüd tuleb ainult leida sobiv külmpressiõli, mis maitselt majoneesi sobiks, sest rafineeritud õli on kahjulik ja ma kasutan seda võimalusel minimaalselt. Ega muuks polegi vaja kui praadimiseks ja sedagi teeme tihti võiga… Kui vaja lihtsalt eelmise päeva toitu üles soojendada, ei kasuta reeglina mingit lisa rasvainet.
Googeldasin ja lugesin – rapsi- ja päevalilleõli, nagu ka Nami-Namis soovitatakse, tunduvad parimad olevat. Eks läheme jahile, loodetavasti leiame sobivad külmpressitud variandid.
Nüüd vist ei tohikski olla meie poest ostetavate toitude hulgas ühtki, millel oleks rohkem kui paar koostisainet. Äge!
Üks asi, mida vaja veel otsida, on moos. Eestis oli hea – maasikad sügavkülma ja korras. Ega me suured moosisööjad pole – laste pudrule läheb enamasti mesi ja pannkookidele samuti, aga MINA olen see, kes pudrule ja pannkookidele moosi tahab, mesi on liiga magus. Pannkooke me küpsetame pigem harva ja putru ma ka iga päev ei söö, aga olen hakanud vahel koos lastega sööma, sest leidsime nüüd sobiva hinnaga mahekaerahelbed ja need maitsevad mulle ka (Eestis tegime odra- ja rukkihelvestest, siin leidsime algul vaid neljaviljahelbed – ükski neist mulle eriti ei maitsenud, puhas kaerahelves on parim). Niisiis tuleb leida moos, mis on suhkruta. Mahepoe variante ma juba uurisin, aga äkki leiab tavapoest mõne soodsama variandi, mis oleks magustatud viinamarjamahlaga vms… No näis.