MrsB kirjutas postituse, mis mind vägagi kõnetas, sest olen samadel teemadel tihti isegi mõelnud.
Mina olen ka see, kes ütleb ausalt, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma ei ole nendega koos. Kui nad olid tited, oli muidugi hoopis teine asi, aga nüüd on nad ju nii suured ja asjalikud. Ja ma ei ole neist kunagi pikalt eemal. Paar päeva ei ole minu jaoks pikk aeg.
Kui ma olen tööl, siis ma teen tööd, mitte ei igatse laste järele. Kui ma olen nädalavahetusel üksi teises linnas sõpradel külas, siis ma naudin seda täielikult ega igatse laste järele. Ma isegi ei mõtle neile eriti, kui nad mingil põhjusel jutuks ei tule või kui pole mingit praktilist teemat, millega on vaja tegeleda.
Jah, kui nad mulle helistavad, siis ma räägin nendega hea meelega, aga mul endal ei tule kodust eemal viibides näiteks pähegi õhtuti lastele helistada, et neile head ööd soovida.
Kui meil on külalised või olen ise lastega külas, siis ma eelistan keskenduda suhtlusele täiskasvanutega ja lasta lastel pigem omaette toimetada. Ma ei näe sellises vanuses enam vajadust neid igal sammul jälgida ja kontrollida. Las tülitsevad oma tülid ise ja mängivad oma mängud ise. Sekkun vaid hädavajadusel.
Samuti arvan ma sarnaselt MrsB-le, et laste trennid on küll väga toredad ja vajalikud, aga võiks olla sellised, mis ei vaja minupoolset aktiivset osavõttu. Ma tõesti ei jaksa. Kui ma paar korda aastas etendusi vaatama pean, väga tore. Kui ma pidevalt kohal käima ja organiseerima, osalema või pealt vaatama pean – ei, aitäh.
Kas ma olen isekas? Kas ma olen rongaema?
Ma armastan oma lapsi kogu südamest. Mulle meeldib nendega rääkida, lauamänge mängida, koos põnevates kohtades käia ja igasugu asju teha. Samas ma haigutan mõttes igavusest, kui nad räägivad mulle mingist multikast või arvutimängust, millest ma mitte midagi aru ei saa ja ma olen loomu poolest selline, kes kipub vabadel päevadel pigem kodus passima ja molutama, selle asemel, et kuskile ägedasse kohta minna ja midagi ette võtta. Kui keegi kutsuks, siis ma läheks küll, aga häda on selles, et Abikaasa on ka pigem minu moodi laisk kulgeja.
Kui mul oleks Pärnus rohkem (lastega) sõpru, ma ilmselt käiks palju tihemini lastega külas. Aga on täpselt kolm sõpra – ühel pole aega, teine elab maal, kolmas käib peamiselt mul külas :D Abikaasa käib lastega oma õel külas, aga seal nad mängivad peamiselt kaarte – kuna mina seda ei tee, oleks mul seal üsna igav, seega eelistan alati koju jäämist.
On välja kujunenud, et Abikaasa käib igapäevaselt lasteaias, sest see jääb tal tööle minnes ja töölt tulles tee peale ning klapib tema tööaegadega. On tõsi, et isegi nüüd, kus meil on lõpuks pereauto, mida ka mina juhtida saan, viib sünnipäevadele ja muudele üritustele endiselt lapsi pigem Abikaasa, sest tema on lihtsalt osavam juht. Nii et logistikaga tegelen ma imevähe – põhimõtteliselt ainult siis, kui Abikaasa on kinni. Seda ikka tuleb ette :)
Süüa teeb ka peamiselt Abikaasa. Hommikul karjatab lapsi ka peamiselt Abikaasa.
Kas ma olen rongaema?
Kui minu tööajad ja töö asukoht oleks lastelogistikaga sobivamad, ma võiks sellega vabalt ise tegeleda. Aga lihtsalt on nii, nagu on.
Ja ma ise pean seda samas täiesti normaalseks, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma nendega koos ei ole :P Miks ma peaksin? Ma usaldan 100% inimesi, kelle hoolde ma nad jätnud olen, olgu tegu siis õpetajatega lasteaias ja koolis, Abikaasa, ema või ämmaga, harvemini ka mõne sõbraga. Ma tean, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea olla.
Tõsi, kui Poiss on öösel ema juures, siis on ta õhtuti vahel veidi nukker, aga Poissi tundes, see on minu meelest nii mööduv nähtus, see ei tekita minus mingeid süümekaid.
Tõsi, kui ma oleks nädala lastest eemal, siis ma ilmselt juba igatseks, aga ma ei mäletagi, millal midagi sellist viimati juhtus. Pole nagu põhjust.
Ma olen absoluutselt pisarateni tänulik selle eest, et mul on ema, kes lastega tegeleb, kui ma ise olen tööl. Tema juurde läheb Plika iga päev pärast kooli. Tema on see, kes veetis sügisel minust rohkem aega Plikaga iseseisvat logistikat harjutades. Tema on see, kes ikka aeg-ajalt lastega juuksuris käib või Plikale uued püksid ostab. Ja mind hurjutab, kui Poisi õuepükste põlvel olevast august vatiin välja piilub :P
Jah, laste riietuse koha pealt olen vist ka rongaema. Praeguses suuruses teise ringi poodidest enam väga riideid ei leia, lasteriideid uuena osta on mu meelest aga äärmiselt tüütu ja rahakotile mõrvarlik tegevus. Õnneks on mul toredaid sõpru-tuttavaid, kes oma laste riided teisele ringile saadavad, 95% riietest tulebki lastele sedaviisi. Neid ma siis kombineerin, juurde ostan vaid hädavajaliku – mis on jällegi väga suhteline mõiste ja ma kahtlustan, et meil on emaga sellest kohati üpris erinev arusaam :D
Samuti on täiesti tõsi, et mõni pisike plekike ja auguke võib mul lihtsalt kahe silma vahele jääda. Poisi puhul – ta lihtsalt SÖÖB oma püksipõlvi. Augud on pigem reegel kui erand. Tal on üks paar viisakaid teksasid, aga lasteaeda ja õue mängima saadan ma teda täiesti külmalt auklike pükstega. Pole hiigelsuured augud, eks – tavaliselt on selline pisike, poolesentimeetrise läbimõõduga või veel väiksem, ainult ühel põlvel. Korralik ema ilmselt nõeluks kinni. Mul… On üsna suva.
Ma imetlen neid lapsevanemaid, kes oma lastega meisterdavad, kes on trennides, koolis ja lasteaias vabatahtlikud, organiseerivad ja abistavad, kes korraldavad sünnipäevapidudel igasuguseid ägedaid mänge, kelle laste riided on alati puhtad, terved ja üksteisega ideaalselt kokku sobivad. Minu meelest on see lihtsalt nii viimase peal, et nad tahavad ja viitsivad seda kõike teha ja mulle tundub, et mu elu oleks hoopis lihtsam, kui ma ka tahaks ja viitsiks… Aga no… Väga ei viitsi :)
Ja siis mul ongi vahel tunne, et ma olen rongaema. Siis, kui sõbranna imestab, et temal on laste järele igatsemine nii sisse kodeeritud, et ta ei saa aru, kuidas mina ei igatse. Siis, kui ema tahab piinlikkusest maa alla vajuda, sest lapse püksisääred alt veidi narmendavad või põlves on pisike auk.
Ja samas ma jälle mõtlen, et see on ju hea, et saan nii jäägitult usaldada neid, kellega mu lapsed on sel ajal, kui nad ei ole minuga. See on ju hea, kui ma elan oma elu. Riided on ju vaid riided ja MINU meelest see üks narmendav äär või pisike auk ei loe mitte kui midagi…
EDIT: Ma nii igaks juhuks lisan, et kooli ma ka auklike pükstega ei saadaks, sest kool on mu meelest vähe korralikum koht. Aga just Poisi püksipõlved ja lasteaed, mis võrdub minu jaoks tavalise õues mängimisega :P
Raske on see vanemdamine :)