Ma sain prillid kuueaastaselt, 1991. aasta kevadel. Alguses olin nende üle millegipärast hirmus rõõmus, kui koolis narrima hakati, siis enam mitte 
Läbi aegade on mul olnud ilmselt ligi kümme paari prille – nooremana vahetusid tihti, mida edasi, seda harvemini. Vaatasin oma arvutis olevad fotod läbi ja leidsin mõned stiilinäited ka. Viimasel pildil on need prillid, mida praeguseni kandsin.
Üheksanda klassi alguses – sügisel 1998 – kauplesin emalt läätsed välja ja sellest ajast saadik olen põhikohaga neid kasutanud – alates 2007. aastast järjest kandmiseks mõeldud läätsi, mis olidki kuu aega järjest silmas, kuni nad kuu viimase päeva õhtul prügikasti viskasin ja järgmisel hommikul uued silma panin.
Käisin ikka vahetevahel silmakontrollis, et uurida, kas ma võin nii jätkata – alati öeldi, et kui kaebusi pole, siis võin.
Kaebused tekkisid viimase töökohavahetusega, ma veedan nüüd päevi erakordselt kuiva õhuga ruumides. Peaaegu kaks kuud polnud mingit muret, aga juuni lõpus hakkasid silmad järsku meeletult sügelema ja kipitama. Kuna prillidega tööle minek oli minu jaoks välistatud, kandsin neid siis lihtsalt kodus võimalikult palju, et silmadele puhkust anda ning kasutasin tööl ühepäevaseid läätsi, mille varud mul veel vanast ajast alles olid. Juuli alguses käisin suure hirmuga silmaarsti juures – kartsin, et äkki keelatakse läätsede kandmine hoopis ära. Õnneks polnud häda midagi – soovitati lihtsalt silmatilku ja läätsevabu päevi. Mõtlesin, et kasutan tööl ühepäevaseid läätsi, kodus prille ja järjest kandmiseks mõeldud läätsi. Juuli jooksul aga jamad kadusid, nii et lõpuks olid kasutusel ikka ainult järjest kandmise läätsed ning silmatilkade järele ka vajadust ei tundnud.
Kodus olin enamik ajast prillidega ja piinlesin – need olid neetult ebamugavad, panid mu nina valutama. Ma ei mäleta, et alguses oleks nii olnud – see valu on just viimase viie aasta mure. Selle aja, mil ma prille praktiliselt ei kandnudki. Lootsin, et ehk nüüd rohkem kandes harjun jälle ära, aga seda ei juhtunud. Ninajuur oli valus ja ninapatjade koha pealt punane.
Aastaid ei näinud ma prillide välja vahetamisel mingit mõtet – see tundus läätsehindadega võrreldes üüratu väljaminek, pealegi ei kasutanud ma neid pea üldse ning mõtlesin mingi hetk operatsioonile minna. Plaanisingi ju oppi, aga jäin siis rasedaks… Kaks rasedust ja imetamist hiljem polnud jällegi enam kuskilt võtta seda 4000 eurot, mis lisaläätsede paigaldamiseks vaja on. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma oppi tahan ka.
Ühesõnaga kui augustis auto välja vahetasime ja rahaline seis tänu sellele korraks veidi parem oli, otsustasin endale lõpuks ometi uued prillid osta.
Eagle Visionis hakkasid just soodustused – klaasid -25%, paljud raamid kuni -50%. Käisin seal küsimas ja proovimas – minu lühinägelikkuse numbri ja silindri puhul enamik raame lihtsalt ei sobi. Noid raame, mis mu uutel prillidel nüüd on, poleks ma nende kuju tõttu elu sees ise proovimiseks välja valinud, aga ega valikut palju polnud – müüja lihtsalt andis kätte neid, mis mu klaasidega enam-vähem normaalsed jääks, need tundusid välimuselt suht okeid ja olid 50% soodsamad ka. Mõtlesin, et mis seal ikka.
Muretsesin sellegipoolest. Tänapäeval olevat prillidega igavene jama – ajavat alguses südame pahaks ja mis iganes. Pealegi on silmaarstidel olnud miskipärast viimased korrad raskusi mulle prilliretsepti välja kirjutamisega – neli aastat tagasi kontrollis käies ei saanud optometrist üldse hakkama ja saatis mu teise poodi päris arsti juurde, sel suvel arstil käies oli ka häda, et ma nägin oma prillidega paremini, kui ükskõik millise variandiga, mis mulle ette pandi.
Ühesõnaga mul oli nelja aasta tagune retsept ja suvine retsept ja ebakindlus, kas kumbki neist ikka päris õige on. Õnneks oli praeguse kampaania raames silmakontroll ostjale tasuta, nii ma siis lasin optometristil oma silmad veel korra väga hoolikalt üle vaadata. Ta võrdles mu praeguseid 12 aasta vanuseid prille ja kaht viimast välja kirjutatud retsepti ning proovis siis igasugu klaase ja silindreid sajas erinevas variandis, kokku läks mul seal tund aega. Aga lõpuks olin tõesti kindel, et sai parim ja õigeim tulemus. Kiita sain ka, nägin prillidega 100%.
Järgnes mitmenädalane ooteaeg, klaasid tulid Jaapanist. Reedel sain oma uued prillid lõpuks kätte. Esimest korda ette pannes oli pilt nagu lainurkobjektiiviga tehtud foto ja virvendas, ehmusin täitsa ära. Õnneks oli vaja lihtsalt harjuda, nii et kümne minuti pärast julgesin isegi rattaga koju sõita.
Tööl käisin täna ikka läätsedega, aga muidu on mul reedest saadik ainult prillid ees olnud. Käin ennast iga natukese aja tagant peeglist imetlemas ja olen vaimustuses või võtan lihsalt prillid hetkeks eest, et neid heldinult silmitseda Vanad prillid kaalusid 40g, uued 30g – vahe on tohutu. Nii kerge on neid käes ja ees hoida! Nina ei valuta, sest ninapadjad on tunduvalt laiema vahega. Ja klaasid on normaalset värvi, mitte rõvedalt pruunid! Ma ei tea, miks ma 12 aastat tagasi arvasin, et tumenevad klaasid on hea idee – tegelikkuses ma reaalselt silmaga päikese käes seda tumedust ei tunnetanud, lihtsalt iga kord välja minnes olid prilliklaasid jõlepruunid ja isegi toas koleda pruunika alatooniga. Mõnede teiste prillide puhul mind tumenevad klaasid üldse ei häiri, aga minu väikeste paksude klaasidega oli see jube.
Ühesõnaga – igati õnnestunud ost. Maksin oma prillide eest €272 – täishind oleks olnud midagi €500-ga. Ja no tõesti, super mugavad on ning mis võrdselt oluline – ma ei tunne ennast enam prillidega koledana. Läätsedega on väljas käia endiselt mugavam ja muretum, aga kodus või kiirematel käikudel kannan nüüd prille suurima rõõmuga.
Tegin vanadest ja uutest prillidest rohkelt võrdlevaid pilte – kõigil fotodel on vanad prillid ülemised/vasakpoolsed.
Huvitav, et mulle kunagi nii kitsa ninapatjade vahega prillid üldse müüdi. Toona sai ju ka raamivalikul nõu küsitud…
Ülevalt on uute prillide klaasid tunduvalt õhemad kui vanadel:
Alt on uute klaasid paksemad – silindrit on nüüd rohkem ka.
Külgvaates on jällegi uued tunduvalt õhemad ning laiem sang varjab klaasi paksust kenasti:
Ja selle kuuekümnendate stiiliga olen juba ka täitsa ära harjunud – vahelduseks hea ja sobib mulle küll. Ma nägevat välja nagu kooliõpetaja
Tohutult vabastav tunne on, kui prillid on seniste inetute pruunide pudelipõhjade asemel, millega kellegi silma alla sattuda ei taha, järsku pigem iluvidina staatuses. Ma ei saa öelda, et need mind nüüd otseselt seksikaks teeks vms, selleks on klaasid ikka liiga paksud ja silmad seal taga väikesed – prillideta meeldin endale endiselt rohkem. Aga ma olen ka prillidega täitsa kena ja see on minu jaoks midagi täiesti uut. Soovitan soojalt kõigil läätsekandjatel endale võimalusel lisaks kenad prillid tellida – tänapäeval leiab igaüks midagi sobivat ja kui minu lühinägelikkuse juures õnnestus normaalsed prillid saada, siis saate teie ka. Elu on kohe palju elamisväärsem!
Mäletan aega, mil mul olid täpselt ühed aastased läätsed ning kui lääts oleks katki läinud või ära kadunud, oleksin pidanud nii kaua prille kandma, kuni uued saan. On meeles üks konkreetne kord, kui ma läätsed kogemata viienda korruse aknast välja viskasin ja neid pärast asfaldilt taga otsisin. No ma hoidsin läätsetopsi köögi aknalaual ja pärast läätsede silma panemist oli lihtsam läätsevedelik kraanikausi juurde minemise asemel otse aknast välja kallata Üks kord läätsi silma panema hakates viskasin need aga hajameelselt hoopis koos vedelikuga aknast välja.
Vahepeal on ajad õnneks edasi läinud ning hinnad soodsamaks muutunud – ei pea enam raha kokkuhoiu eesmärgil korraga vaid üht läätsepaari omama ega silmi aastaste läätsedega retsima, läätsi annab tellida netist kiirelt ja mugavalt. Mul on õnnetusjuhtumite puhuks alati kotis kaasas paar ühekordseid läätsi ning mu kodused varud on hetkel sellised:
Aga mis mul see lühinägelikkus siis täpselt on, seda ma ikka ei tea Läätsed on tavalised ja -10, prilliklaasid midagi -11-12 ringis ja silindrit ühel klaasil äkki 1,5, teisel vist veidi vähem. Retsepti otsima ei viitsi minna.
Eks elu näitab, kas opiplaanid kunagi jälle reaalseks muutuvad – kui ma olen mingil hetkel nii rikas, et iga vaba raha remondi alla matta ei taha, siis võib seda ju uuesti kaaluda. Seda aega ma aga niipea tulemas ei näe. Nii et naudin seniks oma prille 